REIN SIKK: „Tuulepealne maa” saab veebruaris järje!

Sar*ja taassünniks ühes*koos te*gut*se*mi*se lus*ti võrrel*di öö*lau*lu*peo ja „Tee*me ära!” kam*paa*nia*ga. Ol*di va*pus*ta*tud, et ma*jan*dus*kit*si*ku*sest hoo*li*ma*ta avab rah*vas oma ra*ha*ko*tid, et fil*mi toot*mi*se*le õlg al*la pan*na.

Taassünd al*gas te*gi*ja*te tea*de*test, et nad olek*sid nõus Too*mas Roo ja Ind*rek Kal*las*te lu*gu jät*ka*ma, sel*le ise*seis*vu*se taas*ta*mi*se*ni väl*ja too*ma, kui vaid ra*ha oleks. Aga kit*sal ajal rii*gi poo*le kätt si*ru*ta*da ei jul*ge*tud. Ja eks hulk räi*geid krii*ti*ka*noo*li, mis se*riaa*li poo*le tee*le on len*nu*ta*tud, hir*mu*ta*sid ka.

Aga ühe Lõuna-Ees*ti küla*selt*si me*hed, kes aru*ta*sid oma lem*mik*loo tu*le*vik*ku, leid*sid see*pea*le, et to*hoo ton*ti – ega siis ra*ha Ees*tist ka*du*nud po*le. Te*gid külas kor*jan*du*se. Kes an*dis viis kroo*ni, kes viiskümmend, mõni tuu*lu*tas ko*gu*nis*ti koi*du*lat, hüüdes suu*re*joo*ne*li*selt, et „la*se*me ka pi*si*ke*se füüri väl*ja”.

Järg*nes see, mi*da kee*gi ai*ma*ta ei osa*nud. Lai*ne*na vee*res kor-*jan*dus*te kam*paa*nia üle kul*tuu*ri*ma*ja*de ja klu*bide, rää*ki*ma*ta fir*ma*dest, tun*tud te*ge*las*te kon*to*ri*test. Toot*ja*fir*ma avas spet*siaa*lar*ve, õpi*lasühen*du*sed tu*lid väl*ja, Roo ja Kal*las*te pil*ti*de*ga T-sär*gid üll, ko*gu*sid an*ne*tu*si. Fil*mi te*gi*jad ja kan*ge*la*sed up*pu*sid külla*kut*se*te tul*va. Neid pa*lu*ti kul*tuu*ri*ma*ja*des*se vaid*lusõhtu*le rää*ki*ma, mis küll ar*mas*ta*tud kan*ge*las*test hom*me võiks saa*da.

Riigikogu annetused

„Kah nüüd asi ka*hek*sa mil*jo*nit kok*ku pan*na, eri*ti veel ras*kel ajal, mil rah*vas va*jab vai*mu tur*gu*tust,” tea*tas üks tun*tud äri*mees, an*ne*ta*des kuu töö*ta*su. Rii*gi*ko*gu liik*med, kel*le*le lä*bi aas*ta*te on et*te hei*de*tud lii*ga kõrget sis*se*tu*le*kut, võtsid ve*du ko*gu*nis*ti ko*mis*jo*ni*de kau*pa. Kul*tuu*ri*ko*mis*jon te*gi ot*sa lah*ti.

An*sam*bel Met*satöll ülli*tas he*lip*laa*di, kus kõlas sar*ja tun*nus*me*loo*dia, ning veel tei*si va*ba*dusvõit*lu*se aeg*seid lu*gu*sid kar*vas*te*le ug*ri*mug*ri*mees*te*le oma*ses tööt*lu*ses. Plaat val*lu*tas ede*ta*be*lid, müügi*tu*lu*ga toe*ta*ti fil*mi taassündi.

Suu*ri*maks ülla*tu*seks oli ühe sar*ja ma*ter*da*nud krii*ti*ku sõna-võtt üle*rii*gi*li*ses le*hes. Ta kir*ju*tas: „Po*le mõtet vaiel*da*gi, et „Tuu*le*peal*se maa” esi*me*ses ka*he*teist-kümnes osas oli naiiv*sust ja abi*tust. Mõni koht ko*he ajas ham*baid ki*ris*ta*ma ja ap*pi kar*ju*ma. Aga pean tun*nis*ta*ma, et sar*ja roll meie noor*te aja*loo*tead*vu*se kas*va*ta*mi*sel vää*rib tun*nus*tust. Sel*li*ne hulk al*la 25-aas*ta*si noo*ri po*le ku*na*gi va*rem ETV-d vaa*da*nud kui „Tuu*le*peal*se maa” ajal. Et nii ka jät*kuks, an*ne*tan sel*le kir*ju*ti*se ho*no*ra*ri „Tuu*le*peal*se maa” taassünni fon*di.”

Kui*gi ees*pool loe*tu on ai*nult fan*taa*sia, po*le ühte*gi tõsi*selt võeta*vat põhjust ar*va*ta, et nii ei võiks sündi*da. On va*ja vaid ot*sa lah*ti te*gi*jaid. Sest sar*ja taassünni loo*tu*s on ter*ve aas*ta*va*he*tu*se kütnud oi kui pal*ju*de selts*kon*da*de arut*lu*si. Usun, et „Tuu*le*peal*ne maa” saab veeb*rua*ris jär*je, sest se*da on maa*le ja rah*va*le va*ja. Lah*ti*ne on vaid see, mis aas*ta veeb*rua*ris.

Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/454112

Kütke aga lootused ülesse

Sar*ja taassünniks ühes*koos te*gut*se*mi*se lus*ti võrrel*di öö*lau*lu*peo ja „Tee*me ära!” kam*paa*nia*ga. Ol*di va*pus*ta*tud, et ma*jan*dus*kit*si*ku*sest hoo*li*ma*ta avab rah*vas oma ra*ha*ko*tid, et fil*mi toot*mi*se*le õlg al*la pan*na.

Taassünd al*gas te*gi*ja*te tea*de*test, et nad olek*sid nõus Too*mas Roo ja Ind*rek Kal*las*te lu*gu jät*ka*ma, sel*le ise*seis*vu*se taas*ta*mi*se*ni väl*ja too*ma, kui vaid ra*ha oleks. Aga kit*sal ajal rii*gi poo*le kätt si*ru*ta*da ei jul*ge*tud. Ja eks hulk räi*geid krii*ti*ka*noo*li, mis se*riaa*li poo*le tee*le on len*nu*ta*tud, hir*mu*ta*sid ka.

Aga ühe Lõuna-Ees*ti küla*selt*si me*hed, kes aru*ta*sid oma lem*mik*loo tu*le*vik*ku, leid*sid see*pea*le, et to*hoo ton*ti – ega siis ra*ha Ees*tist ka*du*nud po*le. Te*gid külas kor*jan*du*se. Kes an*dis viis kroo*ni, kes viiskümmend, mõni tuu*lu*tas ko*gu*nis*ti koi*du*lat, hüüdes suu*re*joo*ne*li*selt, et „la*se*me ka pi*si*ke*se füüri väl*ja”.

Järg*nes see, mi*da kee*gi ai*ma*ta ei osa*nud. Lai*ne*na vee*res kor-*jan*dus*te kam*paa*nia üle kul*tuu*ri*ma*ja*de ja klu*bide, rää*ki*ma*ta fir*ma*dest, tun*tud te*ge*las*te kon*to*ri*test. Toot*ja*fir*ma avas spet*siaa*lar*ve, õpi*lasühen*du*sed tu*lid väl*ja, Roo ja Kal*las*te pil*ti*de*ga T-sär*gid üll, ko*gu*sid an*ne*tu*si. Fil*mi te*gi*jad ja kan*ge*la*sed up*pu*sid külla*kut*se*te tul*va. Neid pa*lu*ti kul*tuu*ri*ma*ja*des*se vaid*lusõhtu*le rää*ki*ma, mis küll ar*mas*ta*tud kan*ge*las*test hom*me võiks saa*da.

Riigikogu annetused

„Kah nüüd asi ka*hek*sa mil*jo*nit kok*ku pan*na, eri*ti veel ras*kel ajal, mil rah*vas va*jab vai*mu tur*gu*tust,” tea*tas üks tun*tud äri*mees, an*ne*ta*des kuu töö*ta*su. Rii*gi*ko*gu liik*med, kel*le*le lä*bi aas*ta*te on et*te hei*de*tud lii*ga kõrget sis*se*tu*le*kut, võtsid ve*du ko*gu*nis*ti ko*mis*jo*ni*de kau*pa. Kul*tuu*ri*ko*mis*jon te*gi ot*sa lah*ti.

An*sam*bel Met*satöll ülli*tas he*lip*laa*di, kus kõlas sar*ja tun*nus*me*loo*dia, ning veel tei*si va*ba*dusvõit*lu*se aeg*seid lu*gu*sid kar*vas*te*le ug*ri*mug*ri*mees*te*le oma*ses tööt*lu*ses. Plaat val*lu*tas ede*ta*be*lid, müügi*tu*lu*ga toe*ta*ti fil*mi taassündi.

Suu*ri*maks ülla*tu*seks oli ühe sar*ja ma*ter*da*nud krii*ti*ku sõna-võtt üle*rii*gi*li*ses le*hes. Ta kir*ju*tas: „Po*le mõtet vaiel*da*gi, et „Tuu*le*peal*se maa” esi*me*ses ka*he*teist-kümnes osas oli naiiv*sust ja abi*tust. Mõni koht ko*he ajas ham*baid ki*ris*ta*ma ja ap*pi kar*ju*ma. Aga pean tun*nis*ta*ma, et sar*ja roll meie noor*te aja*loo*tead*vu*se kas*va*ta*mi*sel vää*rib tun*nus*tust. Sel*li*ne hulk al*la 25-aas*ta*si noo*ri po*le ku*na*gi va*rem ETV-d vaa*da*nud kui „Tuu*le*peal*se maa” ajal. Et nii ka jät*kuks, an*ne*tan sel*le kir*ju*ti*se ho*no*ra*ri „Tuu*le*peal*se maa” taassünni fon*di.”

Kui*gi ees*pool loe*tu on ai*nult fan*taa*sia, po*le ühte*gi tõsi*selt võeta*vat põhjust ar*va*ta, et nii ei võiks sündi*da. On va*ja vaid ot*sa lah*ti te*gi*jaid. Sest sar*ja taassünni loo*tu*s on ter*ve aas*ta*va*he*tu*se kütnud oi kui pal*ju*de selts*kon*da*de arut*lu*si. Usun, et „Tuu*le*peal*ne maa” saab veeb*rua*ris jär*je, sest se*da on maa*le ja rah*va*le va*ja. Lah*ti*ne on vaid see, mis aas*ta veeb*rua*ris.

jutust pole midagi aru saada , sest mingid kahtlased tärnid seal.

Loodan, et tuled ikka järg