Apparently there's a whole world out there somewhere

Imelik on alustada uuesti selle kirjutise esimeselt lehelt, sest kes natukenegi mäletavad, siis eelmine oli kaanest kaaneni täis kirjutatud ja vahest harva sai sinna lehti juurde lisatud.

Vaadates praegust asjade liikumist pidasin ma just praegust hetke selleks õigeks hetkeks, mil ma taasavastan siin foorumis Ameerika.

Teoreetiliselt ma pole ju kunagi eemal olnudki, kuid praktiliselt oli vahepeal aeg, mil oli muud teha, kui siin riingi luusida. Kindlasti ei mahu mul ühte posti ära kõik see, mis ma vahepeal teinud oled, ning kohe kindlasti ei ole see jutt väärt kõike seda aega, mis selle kirjutamiseks läheks, sest tegelikult olid päris koledad ajad. Kuid ajapikku proovin ma lahti kirjutada siia, mis vahepeal juhtus ilma, et sellest siin saaks piibel või alkohoolikute käsiraamat.

Kuidas meil siin vahepeal läinud on?

Nii palju, kui ma ise olen tähele pannud siis seis on üpriski sitt. Ei oska täpselt näppu peale panna, et miks siis täpselt nii perse läks, kuid tundub, et praegune foorum pole just päris see, mis ta võiks olla. Mis te ise arvate?

Kas te ise arvate, et foorum ongi selleks, et ventida endast kogu seda kogust paska, mis sülg suhu toob, või loodaksite, et tulevik muudab ka foorumit veidi paremaks? Ma ei taha kõlada nagu dementne vanamunn(Siinkohal sooviks terveitada Janekit), kuid tundub, et kaduma on läinud väga algsed tõed, ning väga basic moraal, mis on meile kasvatusega kaasa antud.

Samas, siin tekkib jälle omakord küsimus, et kus kohas ja, mis täpsemalt kaduma on läinud?

Ma ei tahaks uskuda, et meie vanemad lubavad meil kodus nii suud pruukida nagu siin seda tehakse, ning ma kahtlen selles, et igapäeva elus on inimesed nii ebaviisakad ja ülbed nagu siin. Veel vähem arvan ma, et me kõik päriselt oma elus nii tühist juttu räägime nagu siin, sest see ei oleks normaalne.

See jutt on nagu redel, mis on sunatud ja keegi hakkab sealt katuselt alla astuma, redeli abil- iga uus aste on nagu uus retooriline küsimus, mis viib järgmiseni, ning me keegi ei tea, mis alla jõudes meid ees ootab, kas muru või telliskivi tee.

Me peaksime küsima endalt, miks me räägime nii ja miks me käitume nii? Miks on nii, et väga sur protsent hetkestest postidest on täiesti sisutud või on täis laimu ja labasust. Kindlasti ei saa panna näppu selle inimese peale, kes me arvame, et on selle kõige taga, kuid kohe kindlasti võib selle üle mõelda ja vaadata, mis toimub meie ümber, sest olgem ausad- Foorum eksisteerib ainuüksi siis, kui suur seltskond inimesi jagavad oma arvamusi, ning jagavad muljeid ühest ja teisest. Kui see, mis me räägime on ropp ja labane, siis kõik meie ümber on täpselt sama sugune.

Ma tahtsin seda postitust alustada selle lausega, kuid arvan, et siin ja nüüd on see õige koht seda kasutada: Kuidas koer külale, nõnda küla koerale.

Ja ilmselt see on ka põhjus miks mina isiklikult viimasel ajal käitun nagu munn, mõndade inimeste meelest, kuid kindlasti on suur seltskond inimesi kes saavad aru, et minu käitumises pole väga midagi muutunud, ning ma suhtlen nendega ikka samamoodi. Kuid, kui ma näen siin sitta, siis ma toodan ise ka vaid sitta, ning seda mitte selle pärast, et kellegagi kaasa minna ja, et äge olla. Oh ei, ma toodan seda väga mitu korda võimendatud sõnavaras, ning seda selleks, et kõik need kes seda loevad saaksid aru, et see on saast, ning ehk tänu sellele teinekord lugedes paneksid tähele ka seda väikest kogust paska, mis omakorda kutsub mind postitama seda suurt sitta sinna kõrvale.

Ma ei saa teha siin öölaulupidu ja öelda, et hakkame kõik paremateks inimesteks, kuid ma saan kirjutada seda, mis ma mõtlen, ning ma saan väljendada ennast nii, et ehk suudan ma panna kasvõi ühe inimese mõtlema selle peale, mis siin toimub. Ma ei ole maailmaparandaja, ning ma ei soovi kedagi õpetada ja harida, kuid ma tean omast kogemusest, et kõige parem viis on vabatahtlikult midagi teha- ükskõik mida.

Kuna me vabatahtlikult oleme siin sellised nagu me oleme, siis, mis te arvate, kui õige oleks vabatahtlikult ka vahel veidi paremad?

Ma ei ole teist parem, ning ma olen kindel, et ma olen mitu korda hullem vahest, kui teie, kuid ma mõtlen, ning tänu sellele ma saan ise ka asjadest nii aru, nagu ilmselt veidi õigem on.

Nagu ma ütlesin, ma ei ole süüdimatu värdjas ja ma ei ole pühak- Ma olen see sama inimene kes ma olin viie aastaselt, ning ma ei pane pahaks seda, kui keegi mind parandab või, kui keegi paneb näpu peale mõnele minu veale.

Aitab ka sellest igavast jutust ja räägime parem sellest, et miks te suvel tegite? Kes mulle kõige huvitavama suveloo räägib või pildi paneb, see saab päevaks eeskujulik olla, ning teda mäletatakse igavesti, kui kõvemat suvehitti, mis te arvate?

Kuidas vahepeal aeg möödunud on, hästi või halvasti?

Eks ma kirjuta ikka ja jälle veel, ning vaatame, kui kiiresti ma jälle õhku tõusen, kui üldse.

Cheers,

S

jesssssss, olen esimene

jesssssss, olen esimene

chiiter.

Teine !!!

Kolmas.

neli

Okei, nüüd ainult teemakohane tekst:)

sa oled ilus

Suves oli nii rõõme kui ka kurbust.

Iseenesest oli see omamoodi põnev aeg

http://www.vahvel.net/showthread.php?58712-insaner-Lost-in-my-own-mind&p=850093#post850093

Mul ainult üks küsimus:D. Mitu punkti sa koolis lõpukirjandis said?ahh tegelikult on veel üks:D.Mis erakonda sa kuulud?

Ütleme nii , et suvi oli mõnus . Enamus ajast sai Bmx'i sõidetud ja vahepeal natuke skeidis joodud aga see selleks . Jaa siis lasin kunagi augusti alguses endale keeleneedi teha . Aga tore tekst sul . Keep Going .

Nüüd raudselt tuleb sellist sõimu kuskilt ,et mai tea . Et mis poed ja värki . Aga nooh eks ise teate , mul sügavalt pohhui mis te arvate .

Bye ,

Hulluke

Ma valisin üheksanda klassi lõpus vabaduse ja ma ei lõpetanud seda Eestis mitte kunagi, nii, et ma ei tea, mis ma oleksi selle saanud. Kahjuks Inglismaal ei pidanud seda kooli lõpus tegema, ning selle pärast ma polegi seda kunagi teinud. Ma ei usu, et ma oleksin häid punkte saanud, kui aus olla, sest mu õigekiri ei ole piisavalt hea, ning mu lauseehitus ei vasta "nõuetele" ja ma ei sobi süsteemi, kui nii võib öelda.

Õnneks või kahjuks ei ole ma ühegi erakonna liige, ning ma arvan, et minu vanuselt ei ole veel asja sinna nina pista. Ma ei usu, et poliitilise vaate valimine noorelt annab väga palju juurde, kui sa teed seda ilma, et sa teaksid mida sa tegelikult pooldad selle otsusega. Enne peaks enda jaoks maailma asjad natukene selgemaks tegema ja proovida ennast harida, et hiljem oleks lihtsam. Vaevalt, et ma kunagi mõnda erakonda astun, sest ma ei näe sellel mõtet- Eestis vähemalt mitte, sest see pole mitte poliitika, vaid see on võistlus kus võitja on see kes kõige libedamalt hämada suudab, ning kes vahele ei jää.

Tänapäeval leidub sellised selle palju, kes kuuluvad kuskile erakonda, aga kui neilt küsida, et miks astusid liikmeks siis kuuled umbes sellist vastust, et sõber kutsus või, et see on lihtsalt moes praegu:D.Ise ei kavatse kah eesti demagoogidega liituda ja pärast kooli lasen siit ära välismaale õnne otsima.

Ma valisin üheksanda klassi lõpus vabaduse ja ma ei lõpetanud seda Eestis mitte kunagi, nii, et ma ei tea, mis ma oleksi selle saanud. Kahjuks Inglismaal ei pidanud seda kooli lõpus tegema, ning selle pärast ma polegi seda kunagi teinud. Ma ei usu, et ma oleksin häid punkte saanud, kui aus olla, sest mu õigekiri ei ole piisavalt hea, ning mu lauseehitus ei vasta "nõuetele" ja ma ei sobi süsteemi, kui nii võib öelda.

Õnneks või kahjuks ei ole ma ühegi erakonna liige, ning ma arvan, et minu vanuselt ei ole veel asja sinna nina pista. Ma ei usu, et poliitilise vaate valimine noorelt annab väga palju juurde, kui sa teed seda ilma, et sa teaksid mida sa tegelikult pooldad selle otsusega. Enne peaks enda jaoks maailma asjad natukene selgemaks tegema ja proovida ennast harida, et hiljem oleks lihtsam. Vaevalt, et ma kunagi mõnda erakonda astun, sest ma ei näe sellel mõtet- Eestis vähemalt mitte, sest see pole mitte poliitika, vaid see on võistlus kus võitja on see kes kõige libedamalt hämada suudab, ning kes vahele ei jää.

tavaliselt on võitjad ikka need kes rohkem kartuleid või küttepuid jagavad

ma võin vabatahtlikult see eeskujulik 1 päeva olla

Minu suvi oli suhteliselt kirju. Algas see sellega, et käisin Rootsis laagris. See oli nagu moodne pioneerilaager - tööd sai tehtud, kuid samas ei kadunud ka lollitamine ja peod ;D. Seal veetsin kaks nädalat. Kodumaale naastes oli mingi miljon sünnipäeva kus käia, aga hui käisingi kõigil neist. I just couldn't be bothered. Minu õnneks oli Eestis tol ajal mingi metsik rannailm. Jaanipäevast juuli keskpaigani lebotasin lihtsalt rannas sõpradega. Kolmanda augustini olin isa juures, aitasin tal maja kallal nokitseda ja tuunisime sauna ka veits. Just kolmandani olin seal sellepärast, et siis lendasime ema, õe ja kasuisaga onu juurde, Floridasse. See oli aga suht feil, sest leidsin mingi vinge haiguse, mida põdeda. Nädalakese liikusin ringi nagu surm - nii faking rõve oli lihtsalt olla. Midagi erilist ma sellest tripist rääkida ei oska, kuna käin seal peaaegu igal suvel ning see on suht tavaliseks muutunud.. Aa, Miami beach pole üldse selline, nagu ta on filmides jne. Poolpaljad tšikke küll rullitamas väga ei näinud . Prahti vedeles ka igal pool. Seal on veel nii ka, et igaks juhuks tasub nuga kaasas kanda kui öösel ringi liigud. Öistel tänavatel leidub igasuguseid tegelasi. Onul, ega ka kellelgi minu perest seda õnneks vaja ei läinud aga varustus oli kaasas ikka just in case you know. Eestisse naastes lõppes ka põhimõtteliselt minu suvi. Paar päeva küll jäi veel koolini, kuid selle ajaga ei osanud ma midagi peale hakata ning ei teinud otseses mõttes mitte midagi.

Selline oli minu suvi.

Nõustun sinuga, Superman. Tuleb tunnistada, et väga suur osa (kui mitte enamus) postitustest sisaldab kõige ehtsamat pullikakat ja sellega ei saa midagi ette võtta.. kui just kõik need, kellel katus sõidab, oma mõistust järsku kasutama ei hakka.

Ootan Sinu järgmist sissekannet

mina kuulasin suvel dubsteppi ja higistasin.

ja siin ka minu selle suve pilt

http://i55.tinypic.com/2r5yzb5.jpg

nõrganärvilistel palun mitte vaadata. (paar madu ja hunnik paska)

Mornin´

Esmaspäevad võiksid olla kolmapäevad ja nädalas võiks olla vaid kaks tööpäeva ja viis puhkepäeva. Kahju, et keegi kunagi aegade alguses mõtles välja sellise nädala nagu me seda tänapäeval tunnistame- The harder you try, the harder you fail.

Kuidas on nii, et ma lähen pea iga päev sama kell magama, kuskil kella ühe või kahe vahel, ning ärkan alati ülesse kella seitsme paiku hommikul. Esmaspäeval, Teisipäeval ja Kolmapäeval on mul kell 6:55 selline tunne, et ma tahaksin ennast voodist maha rullida ja vaikselt ennast maja ette rullida ja esimese auto alla jääda. Neljapäeval ja Reedel aga olen ma enne äratuskella üleval ja ready to rumble- Miks nii on?

Kahju, et ma ikka enda Maci kasutama pean kodus, sest sellega ma ei suuda/saa HoNi mängida, ning tahaks ikka vahepeal veits HoNi pressida ajaviiteks. Samas, kogu see vaba aeg, mis mul praegu on tähendab seda, et ma leian aega, et lugeda raamatuid ja kuulata kvaliteet muusikat. Muusikast rääkides võiksin soovitada Fever Ray´d ja Hot Chip´i- See viimane on mul vana lemmik, kuid taasavastasin selle enda jaoks eile.

Taasavastamisest rääkides mõtlesin, et ma arutan tänahommikuses sissekandes sellest, et, mis on see, mis teeb muusikast muusika, vaadates just sellest taasavastamise vaatevinklist...

Eile muusikat enda Iphone4´ja(OI, ma olen nii flashy, mul on kõige uuem iphone) tirides scannisin ma läbi päris palju muusikat, ning avastasin enda jaoks mingeid uusi vanu lemmikuid. Nimelt on itunes nii kuradi mugavaks tehtud, et ma saan muusika instantly kätte, mis meeldib mulle väga, kuid samas paneb see mind raha kulutama, kuid sellest mõni teine kord.

Mis ma tegelikult rääkida tahtsin on see, et ma olen kindel, et meil kõigil on muusikamaitse muutunud ajaga, ning me ei kuula enam seda, mis me kuulasime siis, kui me olime 12 või 13, eks?

Minul oli au ülesse kasvada MTV saatel ja kahe vanema õega, ning minu nooruses on mind mõjutanud väga huvitavad inimesed, sest mu vanematel on äärmiselt huvitavad sõbrad, ning väiksena kõrvu jäänud muusika on minu meelest üks suurimaid mõjutajaid minu puhul.

Nimelt kes meis ei oleks vaadanud endast vanemat inimest ja mõelnud, kui äge ta on ning tahtnud suurena täpselt selline olla? Minu elus on neid inimesi ilmselt kolm, ning nendeks on mu ema, mu lapsepõlve sõbranna isa Vootele ning mu Karate sensei- Igor Neemre.

Ja minu muusika maitse on väga kõvasti mõjutada saanud, sest ma tunnen Vootelet ja ma arvan, et ta on siiani üksk õige ägedamaid inimesi maailmas. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma saan aru, kui huvitav ja tark inimene ta on. Ta on täpselt selline, et ta on ligi 50 ja kannab neid riideid, mis on statement omaette ja ma pole kunagi näinud tal muid prille, kui Ray Ban´e(Ma räägin, et ta kandis neid enne, kui kõik 12aastased Justinid neid kandma hakkasid) ning ta on äärmiselt äärmiselt haritud härrasmees.

Ma olin väike ja veetsime võrlemisi palju aega tema juures, sest meie vanemad olid lähedased sõbrad ja ta tütar on siiani üks minu parimaid sõbrannasi. Alati, kui me seal olime, siis Vootele oli see kes ütles "Erik, tule siia, ma näitan sulle midagi vinget- Vaata seda vinüüli ja jäta see nimi meelde" ja alati kutsus ta mind kusagile ja näitas enda uusi plaate ja vinüüle ja lasi mulle uut muusikat. Muidugi tol ajal olin ma liiga noor, et aru saada sellest, kuid nüüd hakkavad need samad nimed tagasi tulema ajapikku ja ma tunnen ära selle, mis ma kuulsin, kui ma olin väike poiss.

Uskumatul kombel on see nii meeldiv äratundmise rõõm, et see teeb mind südamest õnnelikuks ja ma mõtlen tagasi ja üritan nuputada, et kuidas Vootele suutis just sel hetkel minu elus mulle just seda muusikat mängida- Aitäh sulle Vootele.

Samas on väga palju muusikat, mille ma tunnen ära ja mõtlen "Miks ma seda kuulasin?" ning see on just see muusika, mis on minu ellu sattunud tänu minu kahele õele. Mitte, et see oleks mingi Britney või Backstreet Boys(To be fair, mulle backstreet boys meeldis ja siiani laulan seda kaasa, kui kuskil kuulen seda- See on ilmselt "meie" generatsiooni thing), kuid kindlasti ei olnud see ka midagi mille üle uhke olla.

Isegi, kui ma pole rahul selle üle, mis mõjutusi ma õdedelt sain, siis ma ikkagi naeratan, kui ma kuulen mingit täiesti mõttetut 90ndate popmuusikat, sest see on osa minu lapsepõlvest- See teeb tuju heaks!

Ja siis leidsingi ma eile ennast tõmbamas muusikat nii siit, kui sealt ajast, ning ma kuulasin eile terve päev seda muusikat, mis ma leidsin- Uskumatult lõbus oli üksi, ning kahju, et täna tööpäev on, sest oleksin tahtnud enda muusikat edasi kuulata.

Tahtsin küsida, et kas Teil on selliseid lugusi, mis toovad tagasi mingeid hetki elust või mingeid mälestusi või tundeid?

Cheers,

S

Suht mõttetu vend oled

Suht mõttetu vend oled

Kahma lutti, lilleke.

erik = win!

Suht mõttetu vend oled

umad?

umad?

ongi noh.

Tahtsin küsida, et kas Teil on selliseid lugusi, mis toovad tagasi mingeid hetki elust või mingeid mälestusi või tundeid?/QUOTE]

 

 

See peaks olema suht : http://www.youtube.com/watch?v=mwNVwheC3uQ

Iga suvi on mingid uued lemmiklaulud, ja kui neid vanu kuulad, siis alati ikka mõtled mis tehtud sai ja värki.

Tahtsin küsida, et kas Teil on selliseid lugusi, mis toovad tagasi mingeid hetki elust või mingeid mälestusi või tundeid?/QUOTE]

 

 

See peaks olema suht : http://www.youtube.com/watch?v=mwNVwheC3uQ

tra no mis laul see veel selline on, ega sa juhuslikult ka bieberit kuula?

Ja jälle sisustasin oma pool tundi, et su juttu lugeda ja see aeg oli väga hästi investeeritud, kivis peaga mõnus lugeda su tekste, kuigi praegu ei mäleta enam suurt midagi mis lugesin, oli huvitav

thumbsup.

Eks ma teen akna lahti, ning rüüpan tassist teed. Mõnusalt soe on olla peale vanni ja pea on tunduvalt vähem pulki täis, kui ta oli seda enne vanni minekut. Isenesti ma pole mitte midagi uut välja mõelnud, kuid olen ilmselt vanadest pulkadest lahti saanud ja sestap ja mõnusalt vabam tunne.

Seda sissekannet kirjutades pole mul veel aimu, mis ma täpselt kirjutama hakkan, kuid mul on peas paar märksõna, mis mulle ilmselt seitsme lause pärast meelde tulevad ja siis uuesti kahekümmne seitsmenda lause juures.

Kurat, just siis, kui ma tundsin kuidas mu näpud ja mõistus teevad sujuvalt kööstööd, ning hakkas just looma, siis sain ma aru, kui ebamugav on enda nahktoolis istuda peale vanni, sest märg selg kleepub vastu nahka ja siis hakkab krudisema ja rõve on. Nüüd pidin ma püsti tõusma ja ma panin endale rätiku seljatoele, ehk see aitab.

Sellega suvalise mõttesähvatusega tuli mulle meelde, et mõned päevad tagasi otsustasin ma filmi rentida ja seda vaadata, sest ma olin parajasti üksi kodus ja ma ei viitsinud arvutis passida ja väljas oli kole tuuline ilm. Mõeldud, tehtud- Laenutasin "Repo Man"i(Enamvähem point, kuid Jude rikkus minu jaoks kõik ära, nagu tavaliselt) filmi, ning seadsin ennast mõnusalt sisse diivanil.

Nimelt on mul selline mõnus veits vana diivan, mis on jube pehme ja sügav, kui täiesti sisse istuda ja, kui sinna peale lebosse visata, siis vajub mõnusalt sisse ära ja, kui eriti mõnus tahad olla, siis viskad veel teki ka peale endale.

Ma usun, et me kõik oleme selles hetkes oma elus olnud kus sa sead ennast nii kuradi mõnusalt sisse, et võiks vanduda oma ema nimel, et sa oled kapsauss lehe vahel või väike näriline oma rotist ema üsas- Kas see pole mitte tõsi?

Selleks hetkeks tundsin ma ennast mugavalt nagu tuppes munn, ning mitte miski ei oleks suutnud mu hetke ära rikkuda, sest ma olin üksi kodus, mul oli keskmine action pask välja vaadatud, mis ei nõua eriti kaasa mõtlemist, ning mul oli mu tass teed ja vaarikakook- Puhtalt selle peale mõeldes tuleb mul selline isu, et ilmselt pean seda seanssi kordama nädalavahetusel, kui seekord vaid ei juhtuks seda, et...

See hetk, mil film algab pihta, astub uksest sisse mu ema ja ütleb, et ta jõudis linnast varem koju, ning tahab rääkida järsku sellest, mis ta linnas tegi ja kus ta käis. Ma tavaliselt annan talle armuaega umbes 2 minutit, hoides filmi pausi peal, ning siis palun tal ruumist lahkuda- Vahel läheb tema, vahel lähen mina.

Tol hetkel, kui ta oma suu avas, sain ma aru, et sellest ei tule mitte midagi head. Minu vaimusilmas kukkus telekas maha katki, diivan süttis põlema, tass teega jahtus ära ja vaarikakook läks hallitama...Silmapilk hiljem sain ma aru, et telekas on terve ning diivan ei põle- Kas mul on veel võimalus öelda talle, et ma vaatan filmi ja riskida sellega, et talle võib ka see äkki meeldida, kuid ehk mitte? Kas ma suudan talle nii tühisel toonil öelda, et mul on film pooleli, et ta arvab, et see ei ole talle mõeldud, ning ta läheb ülesse ajakirjasi lugema oma tuppa? Kas tõesti, kas tõesti suudan ma järjekordselt tulla võidukalt välja olukorrast, mis oli 2 minutit tagasi peaaegu, et... LÄBI- Just nimelt, ma oleksin pidanud aru saama kaks minutit tagasi juba, et see lahing on kaotatud, kuid miski minus proovis seda hetke veel päästa, kuid seda muidugi tulutult.

Sõnagi lausumata tõusin ma püsti ja lasin teki demonstratiivselt maha kukkuda enda pealt, ning seisatasin hetkeks ja vaatasin emale silma, ning kõndisin toast välja. Trepist ülesse kõndides olin ma kindel, et nii mina, kui ka tema teadsime, mis täpselt hetk tagasi juhtus, kuid me kumbki ei räägi sellest. Ma teadsin, et see lahing oli kaotatud, ning minu väärikus oli vaid minu enda peas kadunud, sest ma ei näidanud välja iha ja tahtmist teleka vastu.

Samas teadis ema, et ta tegi täpselt õigesti, et saada enda valdusesse diivan, pult, vaarikakook ning oma lemmik telesaade- Judge Judy.

Ma kaotasin küll selle lahingu, kuid sõda pole veel mitte alanudki.

Sellega tuli mul omakorda meelde see, et kas pole mitte nõme, kui tõeliselt on tahtmine midagi teha, ning keegi rikub täiesti tühise asjaga selle ära?

Kas see on jonn või uhkus, mis meid järsku muudab? Mis on see, mis meie otsuse täpselt 2 nanosekundiga muudab? Mis asi on see Teie puhul, mis valldandab järsku sellise mitte tahtmise, et mitte miski ei suuda sellest tundest tol hetkel võimsam olla?

Veel üks asi millest ma tahtsin kirjutada oli tegelikult see väike küsitlus, mis me Martiniga täna õhtul püsti seadsime...

Nimelt on see puhas ja haljas troll ja sellel polnud mitte mingit pistmist sellega, mis tegelikult meie kõigi vahel juhtkonnas toimub.

Mul on natukene kurb meel, et nii vähesed inimesed ei lasknud ennast sellest mõjutada, sest me tegime selle väikese teema rohkem testi mõttes- Me kontrollisime just Teid.

Me postitasime küsitluse, ning ma saime vastused, kuid neid vastuseid vaadates on mul veidikene kurb meel selle pärast, et te üldse julgesite Martinile hääli anda. Ma ei tea kas te andsite need hääled selle pärast, mis ma sinna teemasse kirjutasin, uskudes seda, et ta on midagi vale teinud. Või hääletasite te tema poolt, sest te ei tahtnud minu poolt hääletada? Ma ei tea neid vastuseid oma küsimustele, ning ma ei eeldagi neid saada, kuid see pani natukene mõtlema mind mõne asja üle.

Nimelt, tegelikult pole ju hääletamine kohustuslik, eks? Miks siis ikka hääletasite te just nii nagu te seda tegite?

Kas te tundsite, et kui teie ette on pandud kaks nime, siis üks peab olema õige ja üks peab olema vale? Kas, kui teie ette panna kaks õuna, kas te arvate automaatselt, et te peate sealt ühe võtma? Kas, kui teie ees on kaks tassi kohvi kas te peate kindlasti võtma ühe?

Kui ei ole soovi süüa, siis ei pea õuna ju võtma... Ning, kui te isegi mitte ei joo kohvi, siis ei pea ju üldse isegi mitte seda tassi enda ette nihutama, ega?

Kui teie ees on kaks nime, siis miks peab valima? Kas selle pärast, et teile on öeldud, et valige, või selle pärast, et te reaalselt soovitega nüüd valida kedagi?

Sellega seoses on mul jällegi oma mõte seoses viimasel ajal tekkinud rämpsuga siin foorumis.

Kas peab ütlema iga asja kohta igat asja? Kas see, kui teema on, kas see tähendab, et esimesel võimalusel peab midagi ütlema sinna, isegi siis, kui öeldu ei oma mingit tähtsust? Kas lihtsalt lugemisest ei piisa, ning kas lihtsalt analüüsivõimet ei saa kasutada selliste teemade puhul, kus tegelikult pole palju midagi lisada?

Kas see on jällegi see juhus, kui teie ees on kaks õuna?

Cheers,

S